Jaanuari alguses potsatas minu postkasti kiri Äripäeva arvamustoimetuselt. Nad valmistusid uueks majandusaastaks ja uurisid arvamusliidritelt, kuidas hoida uuel aastal edasiviivat optimismi ning kus jookseb piir “tujukonjunktuuri” ja tegeliku kasvu vahel.
See küsimus puudutas närvi. Mõistsin, et pelk statistiline majanduskasv ei päästa meid, kui me sisulisi muudatusi ei tee. Minu jaoks peitub vastus milleski enamas kui numbrites. See peitub meie kui e-riigi uues visioonis. Kas me laseme end vanal edul uinutada või teeme tehisaru toel strateegilise nihke, mis muudaks Eesti taas maailma tehnoloogiliseks tipuks?
Kirjutasin need mõtted lahti ja saatsin teele. Alljärgnevalt minu täispikk vastus sellest, miks AI on meie uus “Tiigrihüpe” ja kuidas seda praktiliselt rakendada.
2026. aasta tõotab tulla väljakutsete rohke. Selle asemel, et lasta end uinutada statistilisest majanduskasvust või lasta end maksutõusudest halvata, peame haarama kinni tehisarust. Mitte kui müstilisest imeloomast, vaid kui pragmaatilisest tööriistast, mis loob meile tõsiseid uusi võimalusi ajal, mil meie senised konkurentsieelised on ammendumas.
Vaadates otsa 2026. aastale, on pilt ausalt öeldes kirju. Eesti Pank ja rahvusvahelised vaatlejad prognoosivad meile küll majanduskasvu kiirenemist sinna 3% kanti, kuid ettevõtjana soovitan ma sellesse suhtuda kaine ettevaatlikkusega.
See “kasv” ei ole veel märk meie majanduse tervenemisest. Raportid ja süvaanalüüsid viitavad, et see number on suuresti pumbatud üles riigi laenuraha ja “maksuküüru” kaotamisest tekkiva ajutise tarbimiseufooria toel. See on habras fassaad. Kui selle taga ei ole tegelikku tootlikkuse kasvu, ootab meid peo lõppedes lihtsalt suurem pohmell.
Meid ähvardab olukord, mida on tabavalt nimetatud “tujukonjunktuuriks”. Kuid siin on siiski ka tohutult positiivsust, kui oskame vaadata pealispinnast sügavamale. Meil on valik: kas laseme end kanda sellel ajutisel tarbimislainel või kasutame seda hingetõmbeaega vundamendi tugevdamiseks.
Müstika asemel praktika
Tehisintellekt (AI) on tänaseks lõpmatult läbi nämmutatud teema. Sellest räägitakse tihti kui mingist müstilisest olendist. Tegelikult on selles “müstikas” peidus väga pragmaatiline ja suur võimaluste võti. See on nagu hõbedasel kandikul toodud võimalus, kuidas me saame oma madalat produktiivsust tõsta olukorras, kus tööjõud on kallis ja seda on vähe.
Primaarne võit AI puhul ei tule mitte sellest, kes suudab valmis ehitada maailma kõige kõvema keelemudeli. Võitjaks tulevad need, kes selle tehnoloogia kõige paremini enda kasuks tööle panevad.
Eesti on selles osas ideaalselt positsioneeritud. Meil on tehnoloogia DNAs sees. Startup-sektor on juba tõestanud, et suudab efektiivsust kasvatada ka rasketel aegadel.
Kuid siin on suur oht. Meil on täna liiga palju inimesi, kes kannavad tehisaru maha kui järjekordse tühja haibi. Tehakse seda kas uhkusest, elades pettekujutelmas, et “minu unikaalset tööd masin küll teha ei suuda”, või lihtlabasest laiskusest ja mugavusest, viitsimata uue reaalsusega tutvuda. See on fundamentaalselt loll käitumine. Sellise ignorantsusega magame maha generatsioonide suurima muutuse. Ja seda me tillukese digiriigina oma keerulises geopoliitilises asukohas endale lubada ei saa.
Mida me päriselt tegema peame?
Et see potentsiaal realiseeruks, peab igaüks meist tegema 2026. aastal strateegilise nihke. Toetudes analüütikute soovitustele, näen ma selget tegevuskava kolmele osapoolele:
Esiteks, poliitikud. Teie peamine ülesanne on taastada kindlustunne. Ettevõtjad ei vaja uusi toetusi nii palju kui nad vajavad stabiilsust. Me vajame “maksurahu” ehk põhimõttelist kokkulepet, et järgmistel aastatel ei muudeta maksusüsteemi iga eelarveaugu lappimiseks. Ainult nii julgeb kapital siia jääda ja siia tulla.
Teiseks, ettevõtjad. Siin on minu kõige valusam, aga ausam soovitus: ärge võtke 2026. aasta tarbimiskasvust tekkivat rahavoogu välja dividendidena. Investeerige see innovatsiooni ja automatiseerimisse. Meie tööstuse tootlikkus on viiendiku võrra madalam Euroopa keskmisest ja me oleme digitaliseerimises maha jäänud. Kasutage seda hetke, et rebida end lahti tööjõukulude survest.
Kolmandaks, iga inimene. Riik ei tule ega aita meid kõiges. “Elukestev õpe” ei ole enam sõnakõlks, vaid ellujäämisstrateegia. Töö lihtsamad osad kaovad, see on fakt. Igaühe vastutus on leida viis, kuidas AI enda kasuks tööle panna, mitte karta, et see tema töö ära võtab.
Siinkohal eraldi üleskutse meie inseneridele ja IT-spetsialistidele. Teile, kes te olete Eesti digiedu arhitektid. Teil on täna harukordne võimalus olla taas maailmas teejuhiks. Ärge vaadake AI-d kui ebatäiuslikku konkurenti, vaid kui võimast tööriista omaenda võimekuse kasvatamiseks. AI muudab inseneri rolli fundamentaalselt. See asendab need, kes ei adapteeru, kuid teeb AI-d targalt kasutava inseneri asendamatuks. Integreerige see oma tööriistakasti, vabanege rutiinist ja saage uue põlvkonna loojaks. Praegu, kus maailm alles õpib, annab see teile meeletu edumaa.
Harjumuslikust pessimismist välja
Minu suurim mure, ent samas ka optimismi allikas, on seotud meie psühholoogiaga. Viimased kriisideohked aastad on tekitanud meis “õpitud abitust” ja pessimismi. Me oleme harjunud ootama halbu uudiseid. Uuringud näitavad, et inimeste kindlustunne on madal isegi siis, kui objektiivsed näitajad on head. See pessimism on pidur, mis hoiab meid tagasi rohkem kui ükski maksutõus.
Siin peitubki minu optimism 2026. aasta ja edasiste aastate osas. Meil on võimalus see tsükkel murda.
Kui me suudame esmalt panna tehisintellekti tööle kui tavalise tehnoloogia, mitte kui imemasina, on meie otsene võit efektiivsuse kasvus juba metsik. Kuid sellest veelgi olulisem on tekkiv kõrvalprodukt: meile tekib maailma tipptasemel praktilise kogemusega AI spetsialistide baas ja lugematu arv unikaalseid kasutusjuhte. Nendest paljudest saavad omakorda tooted, mida koos oskusteabega suurelt eksportida. See teeks Eestist taas tehnoloogia tipu maailmas, sedakorda riigina, kus on maailma suurim kogemuste baas praktilistest AI lahendustest. Riik, kus tootlikkuse tõstmine AI abil on sama loomulik osa elust nagu dokumendi allkirjastamine ID-kaardiga.
2026 ei ole aasta, kus me lihtsalt “saame hakkama”. See on valikute aasta. Kas me laseme “tujukonjunktuuril” end uinutada või kasutame seda aega, et ehitada üles päriselt tugev, automatiseeritud ja tark Eesti? Ma ei tea, kas ma loodan liiga palju, lootes, et võtmekohtadel olevad inimesed seda mõistavad. Aga vähemalt need, kes seda olulisust oskavad näha, leiavad viisid, kuidas see enda kasuks tööle panna.
Ära ole üks neist, kes tulevikus kahetsusega tagasi vaatab ja mõtleb: “Oleks ma ainult sel ajal seda tabanud.”
See arvamuslugu ilmus algselt 13. jaanuaril 2026 Äripäeva veebis pealkirja all “Klemens Arro: me kõik peame tegema 2026. aastal strateegilise nihke”. Originaalartiklit saab lugeda siit: https://www.aripaev.ee/arvamused/2026/01/13/klemens-arro-me-koik-peame-tegema-2026-aastal-strateegilise-nihke
